Kuidas vanast kleidist ilusat seelikut ei saanud

Ma vaevlen tükk aega juba täielikus ideekriisis. See uuskasutusprojekt oli tegelikult juba eos hukule määratud, sest sellele ei jagund grammigi hoolt ega armastust. Mu pere pisim on lakkamatult haige ja tahab ise kogu mu tähelepanu. Paari uinaku ajal otsustasin midagi siiski valmis meisterdada. 

Õmblusmasin polnud ka seekord üldse koostööaldis. Esimesed paarkümmend minutit pidin teda kruttima, et õmblused ühelt küljelt lodevad ei jääks.

Alustuseks võtsin siis ette sellise suvalise Vero Moda kleidi. Ta on tegelikult täiesti musta värvi, aga ma ei tea mis sellel kangal viga on, et ta nii kohutavalt ebafotogeeniline on.  

Igatahes, tahtsin mina siis endale ühte seelikut ja antud kleit paistis asja ära ajavat.

Harutasin ta kõigepealt tükkideks. Nööbib ja paelad panil ära karpi oma aega ootama. 

Kontrastiks leidsin ühe toreda mustriga seeliku, mis tegelikult on laste oma.

Rinnaosast lõikasin seelikule värvli jaoks paraja riba.

Ääristasin sellel ühe otsa.

Kirjust seelikust lõikasin välja jupid, mis pidid saama taskuteks.

Harutasin uue seeliku natuke külgedelt lahti ja lisasin taskud

Seejärel kinnitasin värvli.

Ja ääristasin alt.

Algse kleidi alumises ääresl oli selline kant. Mina lõikasin sellest 2 tükikest, et neid vöö aasadena kasutada.

Lisasin need seelikule.

 Lõikasin vöö jaoks välja pika riba ning triikisin ta pooleks ja õmblesin ühest äärest kinni.

Ja tulemuseks on selline inetu põllelaadne toode. 

No vaadake, mitte kuidagi ei anna teda kandmisväärseks sättida.

Enne ja pärast foto, kuidas ma algsed riidetükid seekord inetumaks õmblesin.